Kuidas kõik algas?
Kõik sai alguse tagasitulekust. Mitu aastat tagasi, pärast peaaegu viit aastat välismaal elamist ja töötamist, naasin Eestisse. Olin täis optimismi ja lootsin, et koduturul ootab mind ees läbimõeldud, professionaalne ja lugupidav värbamisprotsess.
Takistusrada nimega värbamine
Päris kiirelt intervjuult intervjuule liikudes hakkasin märkama mustreid, mis kordusid ettevõtetes. Värbamine ei alanud peaaegu kunagi sealt, kust see peaks ehk hetkest, mil organisatsioon mõtestab päriselt lahti oma vajadused ja uue rolli sisu.
Intervjuud, mis avasid reaalsuse
Need kuud tõid esile reaalsed ja korduvad kitsaskohad, millega ma poleks osanud arvestada:
- Ettevalmistuse puudumine: Korduvalt tuli tõdeda, et mu CV-d polnud loetud. Küsimused, mida esitati, vastasid täpselt infole, mis seisis mu CV esimesel real. Vestlustel polnud struktuuri – puudus sissejuhatus, ülevaade ettevõttest või kasvõi viisakas tutvustusring, et saaksin aru, kes üldse laua taga istuvad. Ühel intervjuul piirduti näiteks vaid kahe küsimusega mulle.
- Lugupidamatu suhtumine: Intervjueerijad hilinesid, unustasid vabandada, vastasid vestluse ajal telefonile või vastasid Slack sõnumitele. Loomulikult ei mõju see meeldivalt ühelegi kandidaadile laua vastas.
- Ühepoolne pühendumus: Mitmetel kordadel paluti mul teha mahukaid kodutöid. Tagasiside oli väga lünklik, eriti kui ma intervjuul küsisin, mida mu tööst arvuti, sain lakoonilise vastuse: „Kõik oli hästi. sellega.“ Veelgi absurdsem oli olukord, kus jõudsin lõppvooru, et kohtuda oma tulevase tiimijuhiga, kuid kohale jõudes selgus, et too on puhkusel. Intervjuu viidi ikkagi läbi aga ilma inimeseta, kelle alluvuses ma potentsiaalselt tööle pidama oleksin hakanud.
- Aegunud väärtused ja täielik absurd: Üks tegevjuht teatas mulle sirgelt, et nende töökultuur tähendab seda, et „pead oskama head nalja mõista ega tohi solvuda“. Samas majas küsis personalitöötaja mult endiselt klassikalist klišeed: „Kus näed end viie aasta pärast?“. Krooni pani aga teine ettevõte, kus tegevjuht loobus mu oskuste, kogemuste ja motivatsiooni küsimisest ning uuris hoopis mu sodiaagimärki. Nädalaid hiljem helistati mulle ja teatati, et seda positsiooni polegi tegelikult enam vaja, kogu protsess oli olnud puhtalt ajaraisk mitte ainult mulle kui ka ettevõttele.
Kõige raskem polnudki esialgne välispidine mulje, vaid see, kui sain pärast pikki otsinguid tööpakkumise ning nägin sama mustrit organisatsiooni seestpoolt. Sain aru, et need vead polnud seotud ainult värbamisega; need kandusid edasi sisesesse töökultuuri ja juhtimispraktikatesse. Alates struktureeritud sisseelamise puudumisest kuni valusa ebakõlani selle vahel, mida ettevõte avalikult deklareeris ja kuidas reaalsuses inimesi koheldi.
Murdepunkt ja Worklisti sünd
Mingil hetkel sain aru, et ma pole üksi. Sajad teised tööotsijad kogevad täpselt samu hilinemisi, struktuurituid vestluseid ja tühje lubadusi. Sellest aga räägita liiga kõvasti, tavaliselt vaid vaikselt oma lähedaste ringis. Ettevõtted ise elavad tihti mullis ega näe oma pimedaid nurki, sest keegi ei anna neile ausat tagasisidet. Loomulikult paljud ei küsigi tagasisidet protsessi lõpus.
Tekkis loogiline küsimus: mis siis, kui need kogemused koonduksid ühte kohta, kus järgmine inimene saab teiste vigadest õppida, selle asemel et ise lõksu astuda?
Sellest mõttest sündiski Worklist.
Meie missioon
Worklist koondab endiste töötajate, praeguste kolleegide ja kandidaatide ausad kogemused ühte turvalisse keskkonda. Meie eesmärk on anda igale tööotsijale tõeline, mitte ainult ilus turunduspilt sellest, milline on ettevõtte tegelik töökultuur ja sisekliima. Kui sa tead reaalsust, saad teha teadliku valiku - otsustada, kas see koht sobib su väärtustega, mitte ei pea seda valusa kogemuse kaudu õppima.
Me ei ehita platvormi kellegi ründamiseks või häbistamiseks. Worklist on tööriist positiivseks muutuseks. Usume sügavalt, et aus ja konstruktiivne tagasisire aitab ettevõtetel märgata oma kitsaskohti ja päriselt areneda. Läbipaistvus kasvatab usaldust ja usaldus loob paremaid töökohti, nii inimestele kui ka ettevõtetele endile.